Esmaspäeval avaldatud otsusega jättis riigikohus rahuldamata president Alar Karise taotluse tunnistada kirikute ja koguduste seaduse muudatused põhiseadusevastaseks. Kas nüüd on valitsusel olemas kõik hoovad, et takistada usklike kasutamist Eesti-vastaseks mõjutustegevuseks?
Raul Kivi
Eesti Rahvuslased ja Konservatiividjuhatuse liige
Peamine küsimus ei ole mitte see, kas riigil peavad olema vahendid Eesti-vastase mõjutustegevuse tõkestamiseks. Loomulikult peavad olema. Küsimus on hoopis selles, kas seadus on piisavalt selge ning kuidas mõjutab see usuvabaduse põhimõtet.
Riigikohtu esimees Villu Kõve ütles pärast otsust, et kohtu enamus leidis võimaluse tõlgendada vaidlusalust sätet kitsendavalt ehk põhiseaduspäraselt. See tekitab aga küsimuse – kui seadust tuleb põhiseaduspärase tulemuse saavutamiseks kitsendavalt tõlgendada, siis järelikult on võimalik seda tõlgendada ka teisiti.
Kahjuks on meil juba olemas ebameeldivaid kogemusi näiteks sümbolite kasutamise regulatsiooniga, kus seaduse tegelik ulatus on jäänud suuresti tõlgendamise küsimuseks. Praktikas on see toonud kaasa vaidlusi selle üle, kas tegemist on ajaloolise mälestamise, arvamusavalduse või hoopis keelatud tegevusega.
Õigusriigis peab inimene saama seadust lugedes aru, mis on lubatud ja mis keelatud. Seadus ei tohiks sõltuda sellest, millise tõlgenduse ametnik või kohus hiljem valib.
Kui isegi Riigikohtu kohtunike seas puudub üksmeel, kuidas seadust mõista, siis on raske eeldada, et tavakodanik sellest üheselt aru saab. Julgeoleku kaitsmine on vajalik, usuvabadus on vajalik, kuid sama vajalik on õiguskindlus. Seadused peavad olema võimalikult täpsed ja ühemõttelised, mitte lootma sellele, et kohus need hiljem õigesti ära tõlgendab.