Hiljutine 700 000 euro väljapetmine Eesti Kunstnike Liidult näitab, et petukõnedega rahast ilmajäämine on võtmas epideemia mõõtmeid. Selleks aastaks ennustatakse juba 30 miljoni euro suurust kogukahju. Kas saame loota üksnes teadlikkuse tõstmisele või on vaja jõulisemaid meetmeid?
Raul Kivi
Eesti Rahvuslased ja Konservatiividjuhatuse liige
Ainuüksi teadlikkuse tõstmisest enam ei piisa. Kui veel mõned aastad tagasi langesid petukõnede ohvriks peamiselt eakad, siis täna näeme, et kelmid suudavad petta ettevõtteid, organisatsioone ja ka väga kogenud inimesi. Probleemist ongi saanud epideemia.
Seadusandlus ei ole selle arenguga sammu pidanud. Organiseeritud võrgustikud tegutsevad professionaalselt, kasutades Eesti digilahendusi ja pankasid. Samal ajal jäävad karistused ebaproportsionaalselt leebeks. Vajame jõulisemaid meetmeid.
Kelmuste organiseerimine peab tooma kaasa reaalse vangistuse ja kuritegelikult saadud vara täieliku konfiskeerimise. Samuti tuleb suurendada pankade, sideettevõtete ja riigi koostööd kahtlaste tehingute peatamisel ning muuta rahvusvaheline koostöö kurjategijate tabamiseks oluliselt tõhusamaks.
Peame ausalt tunnistama, et Eesti digiriigi edu on loonud pinnase selliste kelmuste plahvatuslikuks kasvuks. Mida rohkem teenuseid viime internetti ja telefoni, seda rohkem võimalusi avaneb kurjategijatele. Täna piirdub suurem osa kelmustest rahaga, kuid sama loogika võimaldab sihikule võtta ka isikuandmeid, kinnisvara, riigihankeid ja muud riiklikult olulist teavet.
Kui varem pidi varas olema füüsiliselt kohal, siis täna saab ta tuhandete kilomeetrite kauguselt tühjendada pangakontosid ja petta välja ettevõtete raha. Digiriik peab tähendama mitte ainult mugavust, vaid ka senisest suuremat turvalisust.
Kui kahjud ulatuvad juba kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas, ei saa me enam rääkida üksikjuhtumitest, vaid riiklikust julgeoleku- ja turvariskist.
Lisa kommentaar