Ruuben Kaalep
SA Eestlaste Eesti juhataja,
ajalooõpetaja (EERK)
Hugo Rait Mei püüab artiklis “Üliõpilaste seas levib ohtlik kapitalismivastasus” näidata, nagu oleks igasugune tarbimiskriitika ja kasinuse pooldamine vasakpoolne ideoloogia või lausa neomarksism. Tegelikult esitleb ta rahvuskonservatismi pähe ise hoopis neoliberalismi ning globaalset korporatiivkapitalismi. Sellele ei saa jätta vastamata.
Mei artikkel püüab väheharitud lugeja jaoks luua ühekülgset, mustvalget vastandust. Tema järgi on turumajandus, kapitalism ja tarbimiskultuur üks ja sama, millele vastanduvad (jällegi tervikliku nähtusena!) vasakpoolsus, neomarksism, tasaareng ning ökoloogia. See on muidugi täielik rumalus.
Alustagem Mei väitest: “Kapitalism on teadaolevalt seni ainus majandussüsteem, mis on suutnud massiliselt tõsta inimeste elatustaset.” Siin peitub fundamentaalne viga. Mei tõmbab võrdusmärgi ajaloolise rahvusliku turumajanduse ja tänapäevase piirideta, suurkorporatsioonidele allutatud globaalkapitalismi vahele. Tõeline rahvuskonservatiiv peab suutma neil kahel vahet teha, sest viimane sisaldab otsest ohtu rahvusriiklusele ning traditsioonilistele väärtustele.
Kui kõnelda majandussüsteemidest, mis viisid läänemaailma enneolematu õitsenguni, ei räägi me sugugi tänapäevasest globaalkapitalismist. 19. sajandi majanduslik edu põhines tugeval protektsionismil ja rahvuslike huvide eelistamisel. See oli midagi väga erinevat sellest, mida tänapäeval tunneme kapitalismi sildi all.
Toonased majandusmõtlejad (näiteks Friedrich List ja “ajaloolaste koolkond”) said hästi aru, et turg ei ole eesmärk iseeneses. Turumajandus pidi olema vahend rahvuse, riigi ja ühiskonna tugevdamiseks. Siseturgu kaitsti, kohalikku tootmist soositi ning majandus pidi toimima harmoonias traditsioonide ja keskkonnaga. Ettevõtja oli osa oma kogukonnast ja kandis vastutust rahvuse käekäigu eest. Selline süsteem tõstiski elatustaset, olles samal ajal kooskõlas rahvuslike püüdlustega.
Tänapäeval oleme jõudnud hoopis teistsugusesse kapitalismi, mis on kaotanud rahvusliku mõõtme ja lojaalsuse. Praegune süsteem põhineb rahvusvaheliste suurkorporatsioonide domineerimisel suveräänsete riikide üle. Globaalsed firmad viivad oma tootmise odava tööjõuga riikidesse ning optimeerivad makse, kus iganes on neile kasulik. Neid ei huvita rahvuse kestmajäämine, kultuuripärand ega looduskeskkonna hoidmine. Nende ainus eesmärk on kasum.
Lõputule kasvule orienteeritud kaasaegne kapitalism vajab toimimiseks pidevat ja aina kiirenevat tarbimist. Selle saavutamiseks tuleb inimeses luua lakkamatu rahulolematus ning vajadus uute asjade järele. Traditsioonilised voorused ja talupojatarkus – säästlikkus, asjade parandamine, püsivus, üle jõu elamise vältimine ning kogukondlik jagamine – on globaalsele tarbimiskapitalismile takistuseks. Süsteem vajab, et inimene oleks juurteta individualist, kes otsib identiteeti ning lohutust järgmisest ostust.
Et hoida tarbimisratast käigus, ujutatakse meid üle ühetaolise, kergesti tarbitava massikultuuriga, mis õõnestab pärandkultuuri, perekonda ja rahvuslikku omapära. Traditsioonid kaubastatakse ning muudetakse lihtsalt järjekordseks turundusnišiks. Rahvuskonservatiiv peab sedalaadi kapitalismi kritiseerima, vastasel juhul pole ta mingi rahvuskonservatiiv.
Muuhulgas kasutab Mei lääne majandusmudeli õigustamiseks Maailmapanga statistikat, mille kohaselt majanduskasv aitas vaesusest välja miljard inimest. Kulla Hugo, suurem osa sellest miljardist tuli Hiina majanduse avanemisest, mis ei ole mingisugune vabaturg, vaid riigikapitalism! Veel enam: et kusagil arengumaades on inimesed äärmuslikust vaesusest välja toodud, ei õigusta mingil moel tarbimiskultuuri, kus eestlane või eurooplane ostab endale iga kahe aasta tagant uue nutitelefoni või kiirmoe brändide riideid. Rohkem asju ei tee Lääne inimest enam õnnelikumaks ega aita ravida ühiskonna valupunkte.
Artiklist kumab läbi naiivne eeldus, nagu võrduks iga lisanduv protsent majanduskasvu automaatselt tehnoloogilise progressi ja inimkonna arenguga. See võis nii olla tööstusrevolutsiooni ajal või isegi 20. sajandi keskpaigas, kuid tänapäevane tarbimiskapitalism on selle ammu minetanud. Tehnoloogia areng ei nõua pimedat alalist majanduskasvu – vastupidi, praegune majandusmudel hoopis lämmatab loovust ning innovatsiooni.
Suurem osa tänasest majanduskasvust ei suuna ressursse eksistentsiaalsete probleemide lahendamisse, vaid läheb raiskamisele tarbimiskultuuri paisuval altaril. Meie aja suurimad tehnoloogilised saavutused ei ole enam suunatud kosmose vallutamise ega haiguste väljajuurimisega. Seevastu rakendatakse maailma teravaimad insenerimõistused ja tohutud ressursid aina uute nutitelefonide ja sotsiaalmeedia algoritmide loomiseks, tootes miljarditele inimestele vaid mandunud meelelahutust ning sõltuvusi. See on selge tsivilisatsiooniline taandareng.
Säärase majanduskasvu üheks mootoriks on ka esmatarbekaupadesse sisse kirjutatud plaanitud vananemine. Esemeid ei looda enam kestma, sest vastupidavus ja kvaliteet kahjustavad majanduskasvu. See absurdne loogika on toonud kaasa pretsedenditu globaalse keskkonnakahju – tohutud prügimäed ja ressursside kurnamise – ning ühtlasi kultuurilise allakäigu, kus inimene ei oska enam asju väärtustada, parandada ega hoida. Rahvuskonservatiiv peaks seisma kestvuse ning alalhoidlikkuse eest, selmet toota ühekordseks kasutamiseks mõeldud prügi.
Iga hinna eest majanduskasvu taotlemisel on rahvuslikus vaates veel üks väga ränk hind. Nimelt nõuab kasvule orienteeritud mudel aina valjemini odava tööjõu sissevoolu, et hoida palgad madalal ja tarbimine kõrgel. Tänapäeva kapitalism ei hooli rahvusriikide säilimisest, inimene ja rahvus on selles süsteemis vaid väljavahetatav mutrike.
Nõue alalise majanduskasvu järele eirab fundamentaalseid reaalsuse piire. Lõputu majanduskasvu dogma on samasugune eluvõõras utoopia, nagu kommunism. Mõlemad ideoloogiad usuvad, et inimloomust ning loodusseadusi on võimalik ignoreerida või ümber kirjutada, ja siis saabubki täiuslik heaolu.
Ajatu tarkus seisneb aga mõistmises, et maailm ja ajalugu kulgevad tsükliliselt. Majanduskasv ei saa kesta igavesti, täpselt nagu ei kesta igavesti rahu, suvi ega inimlik rõõm. Kuna kasv ei ole alati meie kätes, peab eluterve ühiskond suutma toimida ka teistsugustes tingimustes. Kui kujundaksime ülikoolides majandusteadlastele ning tulevastele juhtidele maailmavaadet, et igal hetkel ja iga hinna eest tuleb saavutada kasvu, kindlustaksime sellega süsteemi, mis variseb esimese tõsisema kriisi peale kokku.
Ei ole vaja süstida noortesse illusiooni igavesest küllusest, vaid kasvatada vastupidavust ja püsivust keerulisteks aegadeks. Pidev küllus ja mugavus toodavad paratamatult laiskust ja pehmust – tsivilisatsiooni jaoks saatuslikke omadusi. Lääne lõputu külluse ajastu on nii ehk teisiti geopoliitiliste ja ökoloogiliste piiride tõttu läbi saamas.
Seega on üliõpilased, kes tunnistavad probleemi ja arutlevad tasaarengu või tasakaalumajanduse üle, palju suuremad realistid kui need, kes peidavad pea liiva alla ja nõuavad tagasi möödunud kümnendite kasvuillusioone. See on läänelikust mugavustsoonist ärkamine.
Kui end rahvuskonservatiiviks nimetav autor asub noori rünnates õigustama mõõdutundetul massitarbimisel põhinevat Lääne allakäiku, tekib küsimus, milliseid väärtusi ta tegelikult kaitseb. See ei ole kindlasti rahvuskonservatism, vaid ehedaim neoliberalism, mis hävitab just traditsioonilist ja rahvuslikku pärandit. Isamaa hoidmiseks tuleb aga taas leida tasakaal.
Artikkel ilmus: https://www.err.ee/1610013520/ruuben-kaalep-rahvuskonservatiiv-ei-saa-ulistada-piiritut-majanduskasvu