Ronald Judin: Täiskohaga tudeng peaks suutma väikse pere ära toita

Artikkel ilmus Postimehes.

24. septembril toimusid Tartus ja Tallinnas meeleavaldused “Läbipõlev Eesti tulevik”, millega juhiti valitsuse tähelepanu vajadusele üliõpilaste toimetulekut parandada. Tudengite põhisõnum on, et igaüks peaks saama täiskohaga õppimisest ära elada, et keegi ei peaks selle kõrvalt töötama, sest nii on õppimine tõhusam. Läheksin sellega veel kaugemale ja paneksin ette, et igaüks peaks saama täiskohaga õppimisest väikse pere ära toita.

Mehhanismid, mis panevad kõrgharituid pere loomist edasi lükkama, ei mõjuta enam väikest eliiti, vaid väga suurt osa Eesti rahvast. Statistikaameti andmetel on vastse ema keskmine vanus meie 35 aasta jooksul taasiseseisvumisest tõusnud 22,6-lt aastalt 29,4-ni. Samal ajal on kõrgharitute osakaal tõusnud 14%-lt 1989. aastal 42%-ni eelmisel. Üldiselt omandatakse kõrgharidus 20. eluaastates ja pooltel võtab see nominaalajast kauem.

Samal ajal on Eestis rahvastikukriis, millega tuleb tegeleda esimeses järjekorras. Isegi Eesti kaitsmine on teisejärguline, kui meil ei ole, keda kaitsta. Rahvastikukriis on kriiside seas unikaalne, sest seda suudavad lahendada üksnes noored ja kõigi meetmete hindamine käib noorte kaudu. Üliõpilased on täpselt see grupp, kelle toetamisruumi on kõige rohkem (sest baastase on madal) ja kes moodustavad noortest arvestatava osa. Riigile on kandikul ette antud, kelle kaudu saaks iibe taas tõusule pöörata. Sünnib lapsi ju tõenäolisemalt peredele kui noorpaaridele ning kui meile nooremas eas hoog sisse anda, jääb pere suurendamiseks rohkem viljakat aega.

Üliõpilased ei loo üldiselt peresid erinevatel põhjustel. Selles artiklis jätan kultuurilised, mis pole küll vähem tähtsad, arvestamata. Esiteks on tudengite sissetulek liiga madal ja paljud ei suuda üksigi toime tulla. Teiseks kardame, et õppimise kõrvalt ei jää laste jaoks aega. Kui õppimise kõrvalt veel töötada, ei jää ammugi.

Lahendus on seega lihtne: parandada üliõpilaste toimetulekut vastavalt vanasõnale “annab Jumal lapsed, annab ka leiva”. Jumala rolli täidab seejuures riik. Näiteks doktorantidele 2022. aastast palga maksmine oli õige otsus, sest selle palgaga (al 2100€) saab vähemalt kahe lapsega peret ülal pidada. Samas moodustavad doktorandid kõigist üliõpilastest vaid vanemad 5% ja tõeliselt noortel pole endiselt suurt midagi. Just neil peab edasine fookus olema.

Kui kriitika tuum on vajaduspõhise õppetoetuse ebapiisavus, tabaks bakalaureuse- ja magistritudengite tihedam peretoetuste süsteemi integreerimine kaks kärbest ühe hoobiga. Esmalt tuleb peretoetused 2022. aasta eelnõus 619 SE ette pandud tasemele viia. Lisaks peaks üliõpilasperedele mingi vanusepiirini (nt 26, et neil oleks magistrantuurigi lõpetamiseks pisut lisaaega) ka ühe lapse eest suurpere toetust maksma, sest nende vanuse kohta oleks pere ju suur. Nii antaks neile koos lapsega leib. Tudengite toimetulekutoetuse liigitamine suurperede toetuseks võib pärast lõpetamist veel mõnda last saama motiveerida, et toetus säiliks.

Helde 900-eurone toetus võib riigile sõltuvalt tudengite huvist maksma minna peaaegu nullist kuni 240 miljoni euroni aastas. See on potentsiaalselt suur raha, aga riik on rahva jaoks ja suudab raha hea tahtmise juures vähese lisandväärtusega projektidest (nt Rail Baltic jpt, millest meil aimugi pole) sinna ümber suunata, kus lisandväärtus on suurim, sest iga laps on hindamatu. Need õnnelikud pered aga, kelle toetus pärast ülikooli lõpetamist säilib, saab lugeda avansi saanuteks, mis hoopis vähendab arvestuslikku kulu neile kui tudengitele.

Teine variant raha leidmiseks oleks riikliku tellimuse ehk õppekohtade arvu vähendamine, vähendamata samas kõrghariduse rahastust, ja suurema hulga noorte kutseõppesse suunamine. Nii väheneks nende hulk, kes pereplaneerimisel ülikooliaastatega arvestama peavad, aga allesjäänuile oleks lihtsam toimetulekut ja pere loomist soodustavaid meetmeid pakkuda.

Üliõpilaste toimetulek tuleb tagada, sest mida paremini me õpime, seda rohkem suudame riigile edaspidi tagasi anda. Ka neil, keda vanemad toetada ei saa, peab olema võimalus elada ja elu kinkida. Riik teeb õigesti, kui toetab selle eriti suure täiskasvanuelu sammu varem tegemist, et saaksime rutem tagasi andma hakata ja et meid jätkuks meie lastele kauemaks.