Anto Animägi, Alar Ani, Andres Alver, Lauri Koni
Juhatuse liikmed
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
Artikkel ilmus Postimehes.
Riigikogu otsus muuta välistööjõu liikumine Eestis paindlikumaks on ohtlik ja lühinägelik samm. Eesti ei tohi oma tööjõupuudust lahendada viisil, mis harjutab ettevõtjaid odava sisseostetava tööjõuga ning jätab tagaplaanile Eesti inimese, Eesti palgad ja meie rahvusliku kestmise ning töötamise keskkonna paranemise.
Välismaalaste seaduse muudatustega võetakse üle Euroopa Liidu nn “ühtse loa direktiiv”. Selle tulemusel muutub kolmandate riikide kodanike elamis- ja töötamisõiguse menetlus paindlikumaks ning töötamiseks antud tähtajalise elamisloa kehtivuse ajal saab tööandjat vahetada ilma uut elamisluba taotlemata. See ei ole pelgalt tehniline pisimuudatus, vaid osa laiemast poliitilisest suunast, kus tööjõupuuduse järjest mugavamaks lahenduseks peetakse välistööjõu paindlikumat kasutamist.
Eesti peab sellest suunast ausalt rääkima. Suur osa Lääne-Euroopast on juba kogenud, et kiire ja halvasti juhitud sisseränne võib tuua kaasa tõsiseid lõimumisprobleeme, sotsiaalse usalduse vähenemist, ühiskonna polariseerumist ning survet avalikele teenustele. Mitmed uuringud [1][2][3] on näidanud, et etniliselt ja kultuuriliselt killustunud ühiskonnas võib väheneda inimeste usaldus üksteise ja ühiste institutsioonide vastu. Samuti on mitmes Euroopa riigis tekkinud tõsine vaidlus rände, kuritegevuse [4], hariduse[5] ja sotsiaalse sidususe seoste [6] üle.
Odava või kergemini kättesaadava tööjõu olemasolu võib vähendada survet pakkuda kohalikule töötajale inimväärset töötasu ning teha lisapingutusi töötingimuste parandamiseks. Eriti küsitav on töötaoleku aja pikendamine. Kui inimene on lubatud Eestisse konkreetse tööjõuvajaduse tõttu, ei tohiks töötamiseks antud elamisluba muutuda üldiseks võimaluseks jääda Eesti tööturule ka siis, kui algne tööjõuvajadus on kadunud. Direktiivi ülevõtmisel tuleb valida võimalikult range ja Eesti tööturgu kaitsev lahendus.
Briti kirjanik Douglas Murray on tabavalt märkinud: „Euroopa sooritab enesetappu. Või vähemalt on tema juhid otsustanud enesetapu sooritada. Kas Euroopa rahvad otsustavad sellega kaasa minna, on loomulikult iseküsimus.“ [7]
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid on seisukohal, et me ei tohi tuua Eestisse neid lõimumis-, julgeoleku- ja sotsiaalse sidususe probleeme, millega mitmed Lääne-Euroopa riigid täna hädas on. Meie põhiseaduse preambuli kohaselt on Eesti riigi ülesanne tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Massiimmigratsioon, isegi kui see on looritatud meeldiva töörände sildiga, on otsene oht nii meie rahvusriigile kui ka keelele ja kultuurile. Me ei tohi lubada oma inimeste kõrvale lükkamist kellegi lühiajalise omakasu ja odava või mugava tööjõu nimel.
See ei tähenda, et iga Eestisse tulnud inimene oleks oht. Vastupidi: inimesed, kes austavad Eesti keelt, kultuuri, seadusi ja kombeid ning panustavad enda kultuuri ja kogemusega meie kultuuri on meie ühiskonna väärikad liikmed. Kuid riigi poliitika ei tohi lähtuda sellest, et Eesti majanduse tulevik ehitatakse massilisele välistööjõule. Tööalase immigratsiooni pidev lihtsustamine võib muutuda mugavaks asenduseks päris lahendustele: parematele palkadeleja töötingimustele, perede toetamisele, kutsehariduse tugevdamisele, automatiseerimisele ja Eesti inimeste tööturule tagasi aitamisele. Küll aga ei tohi tööalase immigratsiooni massiline lubamine muutuda vaikimisi majanduspoliitikaks.
Välistöötaja palkamine peab jääma erandlikuks lahenduseks, mitte muutuma vaikimisi majanduspoliitikaks. Kui samas valdkonnas ja kvalifikatsioonitasemel, vähemalt samaväärne palgaga pole võimalik kohalikku töötajat mõistliku aja jooksul leida. Eesti peaks kasutama EL-i direktiivi lubatud miinimumi, mitte maksimumi.
On aeg teha otsuseid, mis tõstavad Eesti inimese väärtust, mitte ei vähenda seda.
Eesti Rahvuslaste ja Konservatiivide nimel
Anto Animägi, Alar Ani, Andres Alver, Lauri Koni