Olen ise olnud üle kolmekümne aasta seotud kutselise kalapüügiga Võrtsjärvel ning näinud oma silmaga, kuidas angerjas on olnud osa Võrtsjärve põliskalurite igapäevaelust ja tööst aastakümneid. Seetõttu teeb muret, et viimasel ajal püütakse jätta muljet, nagu oleks Eesti kalurid ja angerja asustamine Võrtsjärve üks peamisi põhjuseid, miks Euroopa angerjas raskustes on.
Euroopa angerjas on tõepoolest ohustatud liik ning tema arvukus on Euroopas langenud. Selle vastu ei vaidle keegi. Kuid küsimus on selles, kuidas angerjat tegelikult aidata ning kas otsused põhinevad teadusel ja faktidel või emotsioonidel ja ideoloogial.
Viimastel aastatel on MTÜ Loomus ja mitmed aktivistid alustanud kampaaniat angerja asustamise vastu Võrtsjärve ja alustanud ka plakatitega väljas olemist, plakatitelt võib lugeda ANGERJA SÖÖMINE TULEB LÕPETADA; ANGERJA MÜÜMINE TULEB LÕPETADA; ANGERJA PÜÜK TULEB LÕPETADA; ANGERJA ÜMBERASUSTAMINE TULEB LÕPETADA. Samal ajal jääb rääkimata suurem pilt. Soovitakse kehtestada uusi Euroopa piiranguid, kuid samal ajal ei räägita sellest, kuidas näiteks Hispaanias müüakse klaasangerjaid delikatessina nii marineeritult kui kuivatatult. Samuti tarbitakse Prantsusmaal jõulude ajal kümnetes tonnides klaasangerjaid toiduna. Tekib küsimus miks nähakse probleemina Eesti kalureid, aga mitte neid euroopa riike ja turge, kus klaasangerjaid reaalselt massiliselt tarbitakse?
Võrtsjärv ei ole lihtsalt üks järv teiste seas. Tegemist on Euroopa ühe ainulaadsema järvega, kus angerjale on loodud väga head kasvutingimused. Angerjapüük ja kalandus on olnud kohaliku elu osa põlvkondade vältel. Angerjas ei ole Võrtsjärves mingi uus katseprojekt, vaid osa piirkonnakalanduskultuurist ja traditsioonist.
Oluline on rääkida ka numbritest.
Eestisse jõuab Euroopa angerja klaasmaimudest vaid väga väike osa — hinnanguliselt umbes 0,5–0,7% Euroopa püütud kogustest. Võrtsjärve asustatakse iga aastata umbes 300 kilogrammi klaasmaime. Need maimud ei tule maksumaksja taskust niisama, vaid nende eest maksavad kalurid ise. Mõrramaksudest kogutud raha eest ostetakse klaasmaime, et angerja asurkond säiliks ning järve kalanduslik elu jätkuks ka tulevikus.
Samal ajal toimub Euroopa piiridel midagi palju suuremat. Europol andmetel konfiskeeriti:
- aastal umbes 26 tonni klaasangerjat,
- 2022–2023 rahvusvahelise operatsiooni käigus umbes 25 tonni klaasangerjat.
Europoli hinnangul smugeldatakse Euroopast Aasiasse igal aastal ligikaudu 100 tonni klaasangerjaid. Võrdluseks Eestis kasutatakse vaid murdosa sellest kogusest.
Need on numbrid, millest peaks rääkima kogu Euroopa.
Seetõttu tekib õigustatud küsimus: miks keskenduvad mõned aktivistid just Eesti väikesele ja rangelt kontrollitud angerjaasustamisele, samal ajal kui Euroopa tegelik probleem on massiline illegaalne salakaubandus?
Kui MTÜ-del ja aktivistidel on tõesti soov Euroopa angerjat päästa ning selleks kasutatakse suuri kampaaniaid ja rahastusi, siis võiks suurem tähelepanu minna sinna, kus toimub tegelik katastroof — Euroopa piiridele ja rahvusvahelisele salakaubandusele. Seal liiguvad igal aastal kümned tonnid klaasangerjaid illegaalset kanalit pidi Aasia suunas.
Eesti ei ole Euroopa angerja peamine probleem. Võrtsjärve jõuab ainult murdosa Euroopa klaasmaimudest ning siin toimub asustamine kontrollitult, teadlaste ja kalurite koostöös. Samal ajal töötavad Võrtsjärve kalurid iga päev selle nimel, et angerja asurkond säiliks ja järve põline kalanduskultuur ei kaoks.
Võrtsjärve kalurid ja kohalikud inimesed on aastakümneid panustanud angerja taastootmisse ning järve kalandusliku pärandi säilimisse.
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid seisavad selle eest, et meie põliskalandus säiliks, maaelu kestaks ning Võrtsjärve angerjakultuur ei kaoks ideoloogiliste kampaaniate tõttu. Kaitsta tuleb nii loodust kui ka Eesti inimeste ajaloolist elulaadi.
Kui soovime Euroopa angerjat päriselt aidata, tuleb võidelda eelkõige rahvusvahelise salakaubanduse, ebaseadusliku väljaveo ja suurte keskkonnaprobleemidega — mitte hävitada väikeriikide sajanditevanuseid kalandustraditsioone.
Lisa kommentaar