Kaur Kangur
Reservväelane, tudeng, kaitseliitlane
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
Artikkel ilmus Postimehes.
Eesti investeerib riigikaitsesse rohkem raha kui kunagi varem. Praeguses
julgeolekuolukorras on suurem kaitse-eelarve küll õigustatud, kuid mida
suuremaks kasvavad kulutused, seda vähem saab üks väike riik lubada endale
halba juhtimist. Kätte on jõudnud aeg küsida otse: kas Eesti kaitsevaldkonna
juhtimisstruktuurid suudavad rekordilise raha muuta ka reaalseks ja kestlikuks
kaitsevõimeks?
Esimene suur probleem on kaitsevaldkonna varade arvestus ja finantsjuhtimine.
Riigikontrolli audit paljastas Kaitseministeeriumi raamatupidamises tõsiseid
puudusi: kümnete tuhandete esemete arvestus on puudulik ning ligikaudu 1,2
miljardi euro suuruse varude kogumi puhul ei saanud Riigikontroll veenduda, et
arvestus vastab tegelikkusele.
Veelgi tõsisem on see, et tegemist pole uue probleemiga. Riigikontroll on
puudustele aruandluses varemgi tähelepanu juhtinud ning nüüd on ka prokuratuur
olukorra uurimiseks kriminaalmenetluse algatanud. Mitu korda peab samu
kitsaskohti avastama, enne kui tunnistame, et tegemist pole üksikute vigade, vaid
laiema juhtimisprobleemiga Eesti kaitsevaldkonnas? Ühiskonnalt järjest suuremate
summade küsimine eeldab vähemalt seda, et riik suudab täpselt öelda, millised
varad tal olemas on ja mida investeeringute eest saadi.
Sama probleem avaldub ka hangetes. Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK)
maksis ühele India firmale ligi 60 miljonit eurot, mille eest ei ole Eesti ega Ukraina
saanud lubatud sõjalist võimekust. Murekohti on veel kahe firmaga, millega
sõlmitud lepingute maht on 10 miljonit.
Probleeme leidub lisaks raamatupidamisele ka kaitsehangete strateegias. 2023.
aastal otsustas riik osta Türgist ligi 200 miljoni euro eest soomukeid. Kuigi hange
oli konkurentsipõhine, tekib küsimus, kas otsuses arvestati piisavalt ostuhinnast
kaugemale ulatuvate teguritega: varuosade ja hoolduse kättesaadavuse,
väljaõppe, logistilise ühilduvuse ning eelkõige sõjaaegse jätkusuutlikkusega. Eestil
on pikaajaline kogemus põhjanaabrite soomustransportööridega ja tugev
kaitsekoostöö Põhjamaadega – neist eelistest loobumine vajanuks tugevamat
põhjendust.
Ka 2025. aasta lõpus avaldatud Riigikaitsekomisjoni raport hindab tehtud otsust
tagantjärele kriitiliselt: Türgi soomukite hankimise tulemusena vähenes Eesti
poliitiline usaldusväärsus, strateegiline koostöövõime ning kaitsevõime kestlikkus.
Raporti kohaselt ei realiseerunud ka lähtekriteeriumid, mille hulka kuulusid koostöö
Põhjamaadega ning testitud võimete eelistamine.
Probleemid ei piirdu Exceli tabelite, aruandluse ja hangetega. Kaitseliitlaste avalik
kriitika nii Eesti droonivõimekuse kui ka Kaitseliidu rolli osas tuletavad meelde, et
Eesti kaitsevõime sõltub inimestest, kes kriisi korral päriselt relva haaravad. Kui
kaitsevaldkonna eri osad ei ole strateegias ühel meelel, peab kaitseminister olema
see, kes ühise suuna leiab ja kehtestab. Pevkur seda ei suutnud.
Kaitseliidu puudujääke olen ka isiklikult kogenud – olgu selleks siis põhiliste õppeja transpordivahendite nappus, puudulik droonivõimekus või isegi nii
elementaarsete vahendite nagu õppegranaatide puudumine. Muret ilmestab seegi,
et paljud malevkonnad on loonud MTÜsid, et koguda vahendeid selleks, mida riik
peaks suutma tagada. Praeguses olukorras, kus kaitse-eelarve kasvab hoogsalt,
on Kaitseliit millegipärast unarusse jäetud. Miks?
Need näited viitavad ühisele probleemile: kaitse-eelarve kasv on olnud kiirem kui
võimekus seda raha läbipaistvalt, strateegiliselt ja tõhusalt juhtida. See ei ole
enam üksikute ametnike või hangete küsimus, vaid laiem probleem
kaitseministeeriumi vastutusalas olevate asutuste juhtimises.
Kui samad juhtimisprobleemid korduvad pärast varasemaid hoiatusi, ei piisa enam
lubadustest need lahendada – juhtkond peab kandma poliitilist vastutust. Jah,
kaitseminister Hanno Pevkur astus tagasi. Tema mantlipärija peab aga esitama
selge ja mõõdetava plaani puuduste kõrvaldamiseks ning muudatuste
elluviimisega alustama.
Lahendused kaitsevaldkonnas ei nõua tingimata praegusest veel rohkem raha.
Esiteks peab riik viima kaitsevarade arvestuse tasemele, kus ta suudab
regulaarselt tõendada, mis tal olemas on, kus see asub ja millises seisukorras see
on.
Teiseks tuleb suurte kaitsehangete puhul hinnata lisaks ostuhinnale kogu elutsükli
maksumust, koostalitlusvõimet liitlastega, varuosade ja hoolduse kättesaadavust
ning võime säilimist sõjaajal.
Kolmandaks peab Kaitseliit olema kaasatud nende võimete planeerimisse, mille
täitmist temalt Eesti kaitseplaanis oodatakse. Veelgi olulisem on aga tagada
selleks konkreetsed vahendid.
Eeltoodud nõudmised ei ole ebamõistlikud. Vastupidi – Eesti kaitse-eelarve
kasvades peaksid need olema elementaarsed. Küsimus ei ole enam selles, kas
riigikaitseks eraldatakse piisavalt raha, vaid selles, kas riik suudab seda raha
mõistlikult investeerida ning tõendada, et juba investeeritud raha annab meile
reaalse ja kestliku kaitsevõime. Me ei vaja militaarvaldkonna juhte ega ministreid,
kes suudavad kulutada rohkem, vaid liidreid, kes suudavad muuta antud raha
paremaks kaitsevõimeks – nii Kaitseväes kui ka Kaitseliidus. Suurem kaitse-eelarve annab Eestile võimaluse saada tugevamaks, ent halb juhtimine võib selle võimaluse raisata.
Lisa kommentaar