“Soome piiriületuspunktid Venemaaga on olnud suletud alates 2023. aasta detsembrist, kuid Eesti hoiab piiriületuspunktid lahti. Esmaspäeval ütles siseminister Igor Taro (Eesti 200), et piiri sulgemine sõltub ohuhinnangust. Kas Eesti teeb õigesti, et hoiab idapiiri avatuna?”
Raul Kivi
Eesti Rahvuslased ja KonservatiividAseesimees
Eesti ei peaks idapiiri täielikult sulgema, kuid kord vajab rangemat kontrolli. Nõukogude okupatsioon paiskas inimesed üle endise NSV Liidu laiali. Venemaal elab sünnijärgseid Eesti kodanikke, kelle vanemad, õed-vennad või lähedaste hauad asuvad Eestis, ja vastupidi. Oleme juba elanud raudse eesriide taga ega peaks looma uut korda, kus pered muutuvad geopoliitika pantvangideks. Euroopa lammutas Berliini müüri inimeste ühendamiseks, mitte uute müüride ehitamiseks.
Avatud kontrolljoon ei tohi muutuda koridoriks, mille kaudu jõuavad Eestisse salakaup, sanktsioonidest kõrvalehoidjad või julgeolekuoht. Kontrolljoon peab olema filter, mitte läbikäiguhoov ega uus müür. Kontroll peab olema põhjalik ja riskipõhine: tähelepanu tuleb pöörata korduvatele piiriületustele, kahtlastele liikumismustritele ja sidemetele Vene riigi või eriteenistustega. Rikkumistele peavad järgnema reaalsed tagajärjed.
Räägime tavakeeles Eesti–Vene piirist, kuigi õiguslikult on tegemist ajutise kontrolljoonega. Tartu rahu ja ligi viie protsendi Eesti territooriumi küsimust ei saa lõputult käsitleda tehnilise detailina. On silmakirjalik kaitsta Ukraina territoriaalset terviklikkust, kuid vältida ausat arutelu Eesti territoriaalse terviklikkuse üle.
Seega: ei täielikule sulgemisele ega naiivsele avatusele.”