Kuigi president Alar Karis jättis 2023. aastal niinimetatud punasümboolika avalikust ruumist teisaldamise seaduse välja kuulutamata, püütakse midagi siiski teha, viimane näide on Tallinna Mere kultuurikeskuse laemaal. Kas punasümboolika avalikust ruumist eemaldamise tempo on olnud piisav?
Jaak Valge
Riigikogu liige
Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid
Punasümboolika eemaldamise tempo ei ole olnud piisav. President Alar Karis jättis 2023. aastal seaduse välja kuulutamata, kuid tema vastuväited puudutasid seaduse sõnastust, mitte eesmärki. Seadust tuleks täpsustada ja uuesti menetleda.
Aga kõigepealt tuleb teha korda see, mida on võimalik korda teha ka ilma selle seaduseta. Kõige ilmekam näide on Juhan Smuul – Stalini režiimi ülistaja ja küüditaja, kes ei kahetsenud kunagi oma tegevust, rääkimata hukkamõistmisest.
Tõsi, Tallinna linnavõimul puuduvad head õiguslikud võimalused Smuuli bareljeefi eemaldamiseks, kuid sama ei saa öelda Smuuli tee ja Smuuli-nimelise silla kohta. Siin on Isamaa juhitud Tallinna linnavõim olnud täiesti apaatne.
Niisiis: selle asemel, et ajada taga mingit viisnurka kusagilt lae alt, peaksime kõigepealt suutma eemaldada punavõimu austusavaldused kollaborantidele. Vastasel korral jääb paratamatult mulje, et põhimõttekindluse asemel oleme valikulised.
Nii ei kaasne avaliku ruumi koristamisega tegelikku okupatsioonist puhastumist ja ka paljudel mitte-eestlastel võib tekkida tunne, et eesmärk ei ole Nõukogude aja ideoloogilisest pärandist vabanemine, vaid eelkõige nende sümbolite sihikule võtmine.
Järjekindlus algab iseendast. Seni meenutab kogu protsess pigem soovimatust alustada Augeiase tallide puhastamist kõige ilmsemast kohast.
Lisa kommentaar